Olin kunagi mehele öelnud, et kui abieluettepanek on see, mida tema ette valmistab mulle, siis mina tahan talle üllatuse teha, kui üks hetk teada saan, et rase olen. Detsembri kuu on mul iga aasta üsna tihe - palju tööd enne puhkust, ligi 10 jõulupidu kõikide perede, sõprade ja sugulastega ning lisaks veel olin tol aastal enne jõule lõpetamas enda meigikooli õpinguid. Tegin kodus salaja esimese rasedustesti ja kui seal väga õrna teist triipu nägin, hakkasin kohe nutma - emotsionaalne inimene nagu ma olen. Ei suutnud seda väga uskuda ja kuna teadsin, et on veel üsna vara ka, siis ei julgenud liiga palju loota. Järgmisel päeval helistasin kohe ämmaemandale, et tahaksin tulla vereproovi andma. Kui rasedus nii varajases faasis on, siis ultraheli veel midagi ei näita, aga vereproovist on võimalik mõõta raseduse hormooni taset ja selle tõusu. Arsti kabinetti jõudes ei osanud ma väga midagi öelda ja lihtsalt purskasin välja: "Ma arvan ma olen rase". Ämmaemand oli väga armas ja uuris ettevaatlikult läbi küsimuste, et kas ma olen selle üle ikka õnnelik (sest jällegi - ma hakkasin teadmata põhjusel nutma, kui selle välja ütlesin :D ) ja kui alles nii vara on, miks juba vastuvõtule tulin. Ma lihtsalt teadsin, et ei taha suurest rõõmust kodus hõiskama hakata, enne, kui pole ametlikku kinnitust saanud ämmaemandalt. Saatis mind vereproovi tegema ja ütles, et helistab mulle, kui tulemuse saab. Järgmine päev sain kõne, et olen tõesti rase aga kuna nii vähe seda hormooni alles veres, teeme 4 päeva pärast uuesti, siis näeme, kas hormoonitase on veres tõusnud.
Ise räägin küll, et ei taha liiga palju loota aga samas olin juba mõned kuud tagasi igaks juhuks ära tellinud väikese beebi body, kuhu peale on kirjutatud "Issi väike tibu". Testi tulemust nähes mõtlesin kohe, et kas pean ikka vastu 23.detsembrini, kui teeme enda kodus kahekesi jõuluõhtu, et siis kingitusena see mehele anda. Olin nii õnnelik ja uhke enda üle, et suutsin saladust hoida nädal aega: esimese testi tegin15.detsember, esimene vereproov 16.detsember, teine proov 20.detsember ja mehele ütlesin 23.detsember. Õnneks olid kiired ajad, mis tegi saladuse hoidmise veidi kergemaks.
Üks lõbus vahejuhtum selle saladuse hoidmisega ikka tuli. Arstid on alati öelnud, et minu veenid on nii õhukesed, et üsna raske on tihtipeale verd kätte saada. Kui ka saavad esimese nõelatorkega, siis enamasti tulevad mega suured sinikad. Nii ka seekord. Kuna käisin ju veel kaks korda vereproovi andmas, siis olid mõlemal käel väga suured sinikad. Mis siis ikka, käisin toas pikkade varrukatega pluusidega ja hommikumantlis pidevalt, et mees neid ei näeks. Paar päeva oli jäänud selleni, kui talle plaanisin öelda ja siis ta korraga silmanurgast nägi varruka alt (õnneks ainult ühte kätt), et mis asja, kust sa sellise sinika veel said. Ütlesin esimese asja, mis pähe tuli: "Nägid ju meigikoolis neid peegli aluseid, kui teravate nurkadega need on. Ma lõin üks päev käe sinna vastu ära!" Teesklesin ise ka, et oi ma ei olnudki tähele pannud, et sellest nii suur sinikas on tulnud.
Meie ilus jõuluõhtu jõudiski kätte - sõime piduliku õhtusöögi ära ja hakkasime kinke jagama. Oleme varem ka üksteisele kinkide jagamist filminud, seega ei tundunud kahtlane, kui ütlesin, et ma panen telefoni filmima. Jätsin siis viimaseks kingiks karbi, kus sees olid beebi body ja rasedustestid. Andsin talle selle ja ütlesin, et see on lihtsalt midagi sentimentaalset, sest olin kõik juba niiöelda suured kingid ära andnud. Olime palju beebidest rääkinud ja ma teada-tuntud "crazy baby lady" juba peaaegu terve enda elu olnud. Kui talle karbist esimese asjana vastu vaatas beebi body, ta isegi ei saanud väga midagi aru ja ütles isegi hiljem mulle, et esimese hooga arvas, et niisama mingi beebiasja talle kinkisin. Järgmisena nägi rasedusteste ja ütleme nii, et läks mõni hetk aega enne kui ta vist aimama hakkas, mis toimub. Kokkuvõtteks võib öelda, et päris mitmeid kümneid kordi kuulsin sõnu "oi-oi-oi, ei ole nii" ja veelkord "oi-oi-oi", mille üle siiani naerame koos, sest see oli nii armas ja naljakas. Ise tagant järgi mõtlesin, siis see võis ikka väga ootamatult tulla küll. Minul oli selleks ajaks juba nädal aega olnud aega seda mõtet seedida, temale aga vaatas see body ja rasedustestid karbis vastu ja ega ei oskaks isegi midagi selle peale teha. Minu jaoks oli see kõige armsam reaktsioon tema poolt, mis ta oleks saanud teha ja olen nii õnnelik, et meil see hetk videol on olemas ja koos kahekesi seda jagada saime.
(Jaanuari kuus oli pidulik üritus, kus keegi teine peale meie ei teadnud rasedusest midagi).